Vennastekoguduse kirjandus

Rudolf Põldmäe (1908–1988) on uurinud eesti folkloori, vennastekoguduse liikumise ajalugu ja kirjasõna, 19. sajandi teise poole kirjandusprotsessi ja kultuurilugu, C. R. Jakobsoni ning J. Hurda elutööd. Rudolf Põldmäe töötas 1938.–1939. aastal Saksamaal Herrnhutis läbi vennastekoguduse arhiivi, mille põhjal valmis aastail 1974–1975 töö Eesti vennastekoguduse kirjandusest. Nende kaante vahel näeb see nüüd esmakordselt tervikuna trükivalgust.

Vennastekoguduse kirjandusharrastus on meie maal ja eesti rahva juures ainulaadne: pärisorjade eeldatav vaimupimedus püüdles väsimatult kirjaoskuse ja raamatutarkuse poole, mida härrandlik luteri kirik ei suutnud ega tahtnudki rahuldada. Soodsamaid võimalusi pakkus luteri kiriku kehandisse tugevasti sisse imbunud hernhuutlaste diasporaa tegevus. Oma eriõpetuse levitamiseks oli vaja soetada rahvakeelset usulist tarbekirjandust, mille eest hoolitsesid teoloogiliselt haritud hernhuutlased, kirjanduse hulga kasvamine suurendas omakorda kirjaoskajate talupoegade hulka, keda rakendati hernhuutlike käsikirjade lugemisel. Vennastekoguduse käsikirjad (peamiselt
Kagu-Eestis) ja 19. sajandi alguses hoogsasti ilmuma hakkav trükikirjandus moodustasid domineeriva osa eesti rahva vaimuelus ja sellega mittearvestamine oleks suur eksimine ajaloolise tõe vastu. See peaks õigustama ka käesolevat töömahukat uurimust.