Vanakssaamise kõrge kunst

Kes tahaks vanaks saada? Tihti surutakse mõte vananemisest maha. Anselm Grün, aastates „noor pensionär“ julgustab kõiki lugejaid vananemisega teadlikult tegelema. Vaimses plaanis võib sellest eluetapist saada sisemise küpsemise ja kasvamise aeg, andes elule uue sügavuse.

Inimene vananeb iseenesest. Kuidas vananemine õnnestub, sõltub igaühest endast. Hästi vananemine on kõrge kunst. Sõna „kunst“ tuleb sõnast „oskus“, mis seostus algselt teadmise, mõistmise ja tundmisega. Vananemise kunst nõuab vananemise saladuse teadmist. Ja see vajab harjutamist. Kunst ei õnnestu iseenesest. Seega peitub vananemise iva selles, et seda tuleb hästi teha, kuigi kõik ei peagi täiuslik olema. „Ükski meister ei kuku taevast alla,“ nagu ütleb saksa vanasõna. See, kes tahab vananemise kunsti õppida, tohib ka vigu teha. Vigadest ju õpitakse.

Kreeka filosoof Platonile tähendas kunst järeletegemist. Inimene aimab järele seda, mida ta looduses näeb, millistesse ideedesse ta vaatab, mis Jumal talle on andnud. Platoni arvates läheb selleks, et järele aimamisest midagi kunstiküllast teha, vaja inimese kujundusvõimet. Vanaks saamist peab kujundama. See tugineb inimese saladuse tundmisele ja tema seesmise arengu äratundmisele. See nõuab ka tahtmist kujundada oma maitse järgi seda, mis meile inimeseks olemisega kaasa on antud.

Paater Anselm Grün, sündinud aastal 1945, on Münsterschwarzachi benediktlaste kloostri munk ja cellerarius ning teda peetakse tänapäeva enimloetavaks kristlikuks autoriks.