Suure paastu triood. Mõtisklusi suure paastu teemadel

Paljude inimeste jaoks seostub sõnapaar suur paast millegi kurva ja rusuvaga, ilmajäämise ajaga, mille lähenemine tekitab omamoodi ebamugavustunnet – rõhuvat ja murelikku. Samasugused pole aga hoopiski Kiriku tunded, mida väljendavad selle liturgilise perioodi jumalateenistuste lugemised. Ja kuitahes paradoksaalne see meile ka ei tunduks, neist tekstidest, mis küll sageli on täidetud patukahetsusest, jääb samal ajal kõlama vaikne, peaaegu märkamatu rõõm, otsekui kevadine kergus. Inimesele, kes oskab vaadata asju usu silmadega, on see meeleparanduse aeg tõeline vaimne kevad, hinge kevad, mis müstilise sideme kaudu on seotud looduse ärkamisega pärast pikka talveund. Ühel selle liturgilise perioodi hommikuteenistusel laulame:
Paastukevad on alanud, meeleparanduse õis lahti löönud. Puhastagem siis, vennad, endid igast roojusest, laulgem Valguseandjale ja ütelgem: Au olgu Sulle, ainus Inimesearmastaja!
Suure paastuaja teenistuste tekstid ja jumalateenistuste kogu õhkkond aitavad meil sisse minna paastuaja vaimu. Nad räägivad meie südamega, äratavad meis igatsust paradiisi järele. Igatsust Jumala järele. Paastuaeg peab meie jaoks olema aeg, mil teeme tõelise pingutuse, et osaleda kiriku teenistustes: Ennepühitsetud Andide liturgial, laupäevasel õhtuteenistusel, Kreeta püha Andrease suure kaanoni ja akafisti lugemisel. Kahjuks liigagi sageli võimaldavad meie kohustused seda üsna piiratult. Aga me võime vähemalt kodus, oma igapäevastele palvetele lisada püha Efraimi palve, milles on kokku võetud kogu paastuaja vaim. Samuti peaksime omaenese hüvanguks heal meelel lugema Kreeta püha Andrease suuri kaanonit, seda imetlusväärset “pisarate laulu”, mis õpetab meile, kuidas teha omaseks kogu Vana ja Uue Testamendi vaimulik kogemus ning patukahetsus.