Meie elu on taevas

Humoorikas ja kaasakiskuv Siberi-mälestuste raamat.

Autor on kirikuõpetaja, kirjanik, luuletaja ja populaarne skaudijuht, kes 1948. aastal saadeti 8 aastaks vangina Kaug-Itta. Vangilaagri läbielamistele ja kannatustele vaatab ta tagasi sageli läbi huumoriprisma. Need katsumused ei suutnud teda murda ning pärast Siberist naasmist töötas ta veel 32 aastat kodumaal luterikiriku vaimulikuna.

Allolevalt on toodud ära katkend raamatu viimasest loost, mis annab pildi autori stiilist ja tollasest situatsioonikoomikast.

Nikolai Ivanovitš on teenistusvalmilt vene jumalad kõik sülle haaranud ja mu tööpingile asetanud. Sm. Burmistrova haarab nad sealt ükshaaval pihku ning ulatab ettejuhtuvale demonstrandile, kes sellega siis peab rongkäigus kõndima.
Korraga ta jahmub. Tükk aega hoiab ta peos ühte punast raami kaika otsas, enne kui päästab valla kriiskamise: „Sto eto za bezobrazije?” kraaksub kaadriülem. Nikolai Ivanovitš kargab silmapilk ta kõrvale, et uurida, milles asi.
Kui meie tsehhiülem ärritus, hakkas ta kogelema. Ka nüüd hõikab ta täis tigedat viha: „K­k­to e­eto z­zdelal?”
„Haamer,” pomiseb Belorus, kes kartis igasuguseid ebameeldivusi ka siis, kui need teda otseselt ei ähvardanud.
„Gde etot Haamer?” kärgib värvitud daam.
Aga enne veel kui keegi mind kutsuda jõuab, olen võtmekimpu kõlistades juurde astunud.
„Mis on juhtunud?” pärin ma kohtlast nägu tehes. „Kas on raamil mõni defekt või pole värv jõudnud ära kuivada?”
Mulle vastamata kärgib vihane kaadriülem: „Kelle sa oled siia kepi otsa pistnud? Kellega sa tahad meid välja saata? Vaata ise. Loe, kelle nimi on sinna pildi alla kirjutatud.” Seda öeldes pistab ta kaika otsas oleva pildi mu nina alla.
Ja mina loen iga tähte rõhutades: „Beria.”
„Beria, ja muidugi Beria?” nõuab peaaegu kisendades too vihane emand.
„Ta oli siin teiste seas, ma arvasin, et ta on niisama hea mees nagu kõik need teised,” vabandasin ennast üsna alandlikult. „Durak!” kärkis Burmistrova ning virutas selle vene langenud jumala kolinal nurka, lõhkudes nõnda minu hoolega tehtud ilusa raami.
 Ülejäänud näod passisid kõik. Nende langemine seisis nähtavasti veel ees. Ja nendega mindi siis tuisu kätte.