Luule II

Uku Masingu “Luule II” koondab kuus luuletuste kogumikku, millest iseseisvate raamatutena on varem ilmunud “Neemed Vihmade lahte” (1935, 1.tr) ja “Ehatuule maa” (1988) Eestis ning “Džunglilinnud” (1966) Itaalias. Katkendeid “Roosikrantsi palvetest” ja “Miikaeli liturgiatest” on avaldatud “Loomingus”. Käesolev köide portreteerib kõige avaramalt Uku Masingu otsivat vaimu ja elutunde kirgastumist, sest kogude loomisajad ulatuvad 1930. aastast 1983. aastani. Põhitoonilt on käesoleva raamatu luuletused Uku Masingu loomingu kõige lüürilisemad, ka teema on kõigil kuuel kogul ühine – armastus. See tähendab harrast pöördumist Jumala loodud maailma poole, kus luuletaja kiindumus kasvab oma alandlikkuses palveliseks elamusseisundiks ja avardub müstiliste nägemusteni (“Roosikrantsi palved”, “Miikaeli liturgiad”). Kogu “Neemed Vihmade lahte” on nimetatud usuliste elamuste pidevuse ja intensiivsuse pärast Uku Masingu palvepäevikuks. Sellele luulele annab sümbolistliku ja pildilise väljenduse luuletaja uuriv-küsiv meelelaad ning endassesüvenemine kristlase ja soomeugrilasena (“Džunglilinnud”). Samas leiame Uku Masingu lüürikas ka palju meelelist ja intiimset pöördumist armastatu poole, mis on väljenduse saanud ekstaatilistes lausumistes. Uku Masingu armastatu on ta nägemustes alati muutumas ja mitmenäoline, seega alati ka erinevaid elamusi pakkuv (“Ehatuule maa”). Meelekergusest ja rõõmust tajuda armastatu juuresolekut vallandub luuletajas eriline loveline seisund, mis muudab lausumised laululiseks loitsimiseks. Uku Masing nimetabki oma luuletusi lauludeks. Samasuguse intensiivsusega kui meelekergusest saadud ülenemistunne on ka äng, Jumala poolt mahajäetuse tunne, kus luuletaja hääl kostab suurest üksindusest (“Itkud isale, Itkud õele”). Põhiolemuselt on kõigis kuues kogus avalduvad armastussuhted aga ühisel alusel – see on inimese igatsus igavikulise jumalakodu järele.