Loojangu kumal. Pärija. II osa

Mälestusraamat jätkab autori lugu, mis eelmise köite „Pärija” lõpulehekülgedel pooleli jäi. Mälestusteosed on Eestis jätkuvalt populaarsed ja kindlasti leiab see loojuva päikese soojades värvides raamat rohkesti lugejaid. Siiski tasub küsida: miks loetakse mälestusi? See ei ole ju ainult inimlik uudishimu kellegi teise elujuhtumiste vastu, mis paneb niisugust köidet avama. Ma arvan, et teiste inimeste looga tutvumine aitab meil paremini mõista iseenda lugu, tekitab äratundmishetki. Asta Kaupsi „Loojangu kumal” niisuguseid äratundmishetki tõesti tekitab.

See on raamat Eestist, mis on suurem kui killuke maad Läänemere kaldal. See on raamat, mis räägib väliseestlaste elust ja Toronto Eesti Baptisti Kogudusest. Asta Kaups on olnud tegev Esto Linki töös, hoides sidet vananeva eestlaskonna liikmete vahel võõrsil. Ta on olnud vabatahtlik abiline ja hingehoidja Kanada hooldekodudes, kus mitmed eestlased oma vanaduspäevi veedavad. Ta laul on rõõmustanud eestlasi nende tähtpäevadel. Kuid Eesti, mis on inimeste kaudu on jõudnud laia maailma, on siiski ka Krabide-pere koduõu Läänemaal ja mälestused. Raamat räägib seletamatust kutsest, mis on pannud autori aastate vältel lugematuid kordi jälle teed leidma tagasi sellele maakillule Läänemere ääres. Sest see maakild on ikkagi tähtis, ja inimesed, kes siin elavad. „Vahest on just inimesed need, kelle pärast ikka Eestisse tagasi tahan tulla.”

See on raamat suhetest: vananemisest, erinevatest põlvkondadest, perest… ja leinast. Need osad raamatus peegeldavad erilist soojust ja inimlähedust. Lugupidamist vääriv on Asta Kaupsi valmisolek rääkida oma 60 aastat kestnud abielust, ja samuti leinaga toimetulemisest, kui Peeter tema kõrvalt ära võeti. Lein on valus. Kirjutamine tuletab seda valu jälle meelde. Aga autor on siiski avanud lugejale oma tundeid ja mõtteid, mida lähedase inimese kaotus kaasa toob. Ma olen veendunud, et sellest sünnib lohutust ja elukindlust teistele. – Toivo Pilli.