Kuulsatest meestest

Püha Hieronymuse (u. 347-419/420) Kuulsatest meestest (“De viris inlustribus”; a-st 392/393) on 135 varaseima kristliku kirikukirjaniku kataloog, mis algab Siimon Peetrusega ja lõpeb Hieronymusega, sisaldades lühidalt autorite eluloolised andmed ja teoste pealkirjad.

Ca 80 aastat hiljem võttis Marseille´ presbüter Gennadius (kelle täpsed eluaastad pole teada) ette Hieronymuse kataloogi jätkamise ja esimestes peatükkides ka täiendamise.

“Kuulsatest meestest” on Hieronymuse pärandis üksainus vihk, ent see vihk on mitmes suhtes originaalne.

Teosel algul pealkiri puudus. Näit. Augustinuseni jõudis see ilma pealkirjata, nagu selgub ühest 397. a. kirjast Hieronymusele. Keegi vend, kellelt Augustinus selle sai, nimetas teost hoopis “Epitaafiks” (epitaphium). Hieronymus vastab kirjale 404. a., et teose pealkiri peaks olema “Kuulsatest meestest” (De inlustribus viris) või “Kirikukirjanikest” (De scriptoribus ecclesiasticis). Ehkki Hieronymus kasutab esimest varianti sageli, esineb käsikirjades ka teine variant ning veel Liber või Series või Catalogus virorum illustrium.

Mõlemad autorid on Õhtumaa vanima kirikuloo tundmaõppimise seisukohalt üliolulised.
Püha Hieronymus oli kirikuisadest üks õpetatumaid filolooge – peale ladina keele valdas ta perfektselt ka kreeka ning heebrea keelt, tema Piibli ladinakeelne tõlge (“Vulgata”) sai paljudele kristlastele aastasadadeks kaanoniliseks alustekstiks.

Konstantinoopoli presbüter, abt ja hilisem patriarh (458–471) Gennadius I (Gennadios) jõudis leksikoni kompileerimise kõrval võidelda leppimatult monofüsiitide vastu. Kahe mehe teoloogilised huvid kajastuvad kaudselt ka nende käesolevates teostes. Seda teades pakub raamatu lugemine täiendavat vaimset naudingut.