Ingeldus

Jumal andis mulle ühe raamatu, mida polnud kirjutanud keegi. Seda lehitsedes leidsin oma elu: nagu tähtedesse tarretanud leegi. Keegi kõneles mu ainukordset lugu, keegi leelotas mu koltund vabakirja, keegi eitas minu meelt ja minu sugu, keegi pani süüdistused kirja.

Oli pentsik leida ennast kirjast, keegi liimi lakkus, keegi lisas margi, tegelased võeti ühest virnast, mille ette kunagi ei pargi see, kes süütab lõkked raamatutest, ega see, kes ükskordühte teab, pigem on seal rivi saamatutest, kellest keegi midagi ei tea.

Jumal andis mulle raamatu, mis hea, selles oli minu sündimise ime. Mis mu elust saab, kas Jumal seda teab, aga saatus teatavasti pime.

Mängin õnnemängu, et saaks mõne silma, pime saatus väärib paremat, ma tean, aga see kes kaotab, on õnnest ilma, mul on kahju, et mul selles mängus veab.

Saatus toidetud ja ravitsetud, hoitud, silmad pähe pandud nagu oksad nõiapuule, mida valmistad ja hoiad, sellest toitud – pole arusaadav, on see proosa siis või luule.