Hingepagu

Kaljo Raidi romaan.

«Hingepagu» on jutustus 1918. aastal sündinud eesti mehest Kaljo Raidist (sündinud 11. detsembril 1918 Viljandis, surnud 29. juulil 1995 Tartus), kes on paljude oma aja pöördeliste sündmuste tunnistaja, mis nii või teisiti mõjustavad tema tõekspidamisi ja kujunemist. Tema põlvkond pidi läbi minema mitmesugustest ajavooludest. Kahetsusväärselt suur osa Eesti rahvast oli sunnitud maapakku minema, nende hulgas ka Kaljo Raidi lähedasi sõpru. Kaljo jääb aga kodumaale, – hoolimata sellest, et siin ootab ees hingeline maapagu. Ta jääb seisma, sest teisiti ta ei või. Ta teeb teadlikke valikuid, ta järgneb oma kutsumusele.

Kaljo Raid, kes oli äsja lõpetanud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari, valiti 1941 Kohila baptistikoguduse pastoriks. Tema üheks unistuseks oli, et ta tahtis elada suure maantee ääres ja olla inimeste sõber, mis teostus. Tema töö algusaastatel sai kristlaseks palju noori, mistõttu muutus sõjajärgne noortetöö aktiivseks. 1943. aastal asutati Kaljo Raidi eestvedamisel koguduse ajakiri “Ristivõitleja“, saades sellega esimeseks perioodikaväljaandeks, mis ilmus Kohilas. Kaljo Raidi ajal toimus aktiivne evangeelne töö mitmel pool Kohila ümbruskonnas. Regulaarselt toimusid koosolekud Järlepas, Hagudis, Adilas, Maidlas ja Ääsmäel. Kuna oli sõjaaeg, olid peamisteks liiklusvahenditeks jalgrattad. Ka kaugemaid paiku nagu Pärnu, Haapsalu, Viljandi ja Tallinn külastati jalgratastel.

Kaljo Raid oli suurepärane karjane, evangelist ja organisaator. Samuti oli ta hea kõnemees ja laulja. Kaljo Raidi jutlused oli emotsionaalse ja intellektuaalse suunitlusega. Ta kuulus pikemat aega Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Koguduste Liidu juhatusse ja ordineerimiskomisjoni. Kaljo Raidi suur teene oli ka see, et Kohila kogudusel tekkisid vennalikud sidemed EELK Hageri kogudusega. Koos Hageri kirikuõpetajate Albert Soosaare ja Paul-Friedrich Saarega viidi Kohila kalmistul koos läbi ühiseid surnuaiapühi.

KGB-le ja kohalikele nõukogude parteivõimudele aga Kaljo Raidi populaarsus ei meeldinud.