Haigus võib avada aknaid

Kannatus teeb sisemiselt küpseks ja vaimult suureks. Haige, kes ei suuda enam midagi ette võtta, peaks teadma, et tema elu ülesanne pole veel lõppenud, et ta võib mängida suurt osa maailma arengus. Nõrkusest võib tulvata jõudu.
Filosoofiadoktor Fanny de Sivers on tuntud paljudele eesti lugejatele. Oma terava ja aruka kirjutamisstiiliga on ta suutnud tuua eesti ajakirjandusmaastikule värsket kristlikku mõtet.
Fanny de Sivers (neiuna Isak) on sündinud 26. oktoobril 1920 Pärnus. Ta on lõpetanud Pärnu Ühisgümnaasiumi ning õppinud aastail 1938-1941 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. 1941. a lahkus Eestist Saksamaale, abielludes von Siversiga. Ta jätkas õpinguid Breslau, Würzburgi ja Innsbrucki Ülikoolis, omandas litsentsiaadikraadid Pariisi (1953) ja Lundi (1967) Ülikoolis. Lisaks filoloogiaõpinguile on tegelnud ka balletiga. Alates 1949. aastast elab Prantsusmaal. Sivers on töötanud tõlgi ja sekretärina Prantsuse riigiasutustes, 1964-1986 keeleteadlasena Prantsuse Riikliku Uurimiskeskuse (CNRS). 1993-1994 oli Tartu Ülikooli külalisõppejõud. 1998 määras president Lennart Meri de Siversile riikliku autasu, Valgetähe IV klassi ordeni.
Kõrge vaimsus ei tähenda, et de Sivers elab kaugel maisusest, pigem on esimene andnud talle võimaluse vaadata maisust värske, tervema pilguga. Fanny de Sivers on väljendanud, et tema jaoks on kurjus hävitamine, mahalõhkumine. Ta peab õnneks teiste aitamist, kuna see loob tee välja enesekesksusest, avardab maailma.
Eesti keeles on Siversilt ilmunud raamatud “Mateeriasse kootud palve” ja “Surra, kui oled veel noor”, “Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles”, “Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium”, “Aeg on täis” ja “Haigus võib avada aknaid”.