Püha Porfiriose elu ja õpetused

Vaimuliku isa, vanakese Porfiriose mõtted, kogemused ja erakordse elukäigu lugu.

Käesolev raamat viib teid kokku püha Porfiriosega, ühe 20. sajandi suurima vaimuliku isaga. Kuigi Kreeta saare Chania piirkonna Kuldallika (Chrysopigi) klooster andis teose kreekakeelse originaali välja alles aastal 2003, on seda aastaks 2014 tõlgitud juba rohkem kui kahekümnesse keelde. Raamatu sünnilugu on ebatavaline. Selles räägib püha Porfirios ise – teose sisu on pühaku enda jutt, mida lindistasid ja kirjutasid üles kaks naist, kes tundsid teda üle kolmekümne aasta. Kümme aastat pärast pühaku surma said neist naistest nunnad Kuldallika kloostris ja nad andsid oma arhiivi kloostri käsutusse. Raamatu koostamisel oli kloostri peaeesmärk anda pühaku sõnad edasi täpselt nii, nagu too neid lausunud oli. Eestikeelses tõlkes on säilitatud kõnekeelne ja lihtne stiil. Püha Porfirios oli tuntud kreeka munkpreester, kellel oli läbinägelikkuse ja tervendamise vaimuand. Ta alustas mungaelu Athosel ehk Pühal Mäel, kuhu siirdus juba 12aastaselt. Athose poolsaar ja mägi (kõrgus 2035 m) on autonoomne piirkond Kreeka kirdeosas, n-ö mungavabariik. Püha Mägi on alates 10. sajandist olnud õigeusu munkluse keskus. Seal paiknevad kakskümmend mungakloostrit, palju skiitasid ja eraklaid. Eri rahvusest mungad elavad seal tänini Bütsantsi ajaarvamise järgi: ööpäev algab neil päikeseloojanguga. 11.  sajandil alguse saanud traditsiooni kohaselt naisi poolsaarele ei lubata. Käesolev teos on elav ja aus tunnistus mehest, kes on elanud intensiivselt ja täielikult Kristuse tões, usus ja armastuses. Tema sõnad on läbinägelikud, alandlikud, lihtsad ja leegitsevad. Isa Porfiriose puhas ja ehe tunnistus Kristusest – Tema tõest ja Tema rõõmust –, nõuanded ja juhised lohutasid tema maise elu jooksul loendamatul hulgal inimesi nende rasketel hetkedel: haiguses, leinas, vaevas, kaotuses ja surmas. Kõige enam rabas teda külastanud inimesi täielik armastus, mida tal jagus igaühe jaoks. Oma vaimulikele lastele õpetas ta kõigepealt armastust Jumala vastu. Armastust, mis võttis täielikult arvesse igaühe iseloomu. Armastust, mis ei sundinud iialgi peale midagi, mis oleks takistanud inimestel tegutseda oma vaba tahte kohaselt ja vastandumata. Püha Porfirios oli valgustuseks igaühele, kes temaga kokku puutus. Pilgust, puudutusest, sõnadest õhkus Püha Vaimu armu, kes temas elas. Ühesõnaga – selles alandlikus, vaeses, hapras mehes said teoks Kristuse lubadused neile, kes Teda järgivad ja Tema käskusid täidavad.

Olles sunnitud hiljem raske haiguse tõttu Athoselt lahkuma, elas püha Porfirios Evia saarel, Ateenas ja Ateena lähistel. Elu lõpupoole jäi ta pimedaks. Ta rääkis: “Ihulike silmadega näeb teatud piirides, aga hingesilmadega võid näha isegi kuu tagumist poolt. Hingesilmadega näed sügavamale. Ma näen ja loen teise inimese hinge.”

Lisatud on raamatus esinevate õigeusu mõistete sõnastik, püha Johannes Hütielaniku elulugu ning ingliskeelsest tõlkest pärinevad Kafsokalyvia skiitat tutvustav tekst ja Athose, Evia ja Atika kaart. Kuldallika kloostri õed kirjutasid teose eestikeelse tõlke täienduseks teksti püha Porfiriose vaimsuse kohta.