Lõuendita portreid Lõuna-Ameerikast

Portree ei ole foto. Tehkem see kohe algul kindlaks. Teine kopeerib filmil näo väliseid proportsioone, esimene seevastu püüab tungida lõuendil kujutatava inimpalge sisemusse, väljendades maalitava isiku hinge kvaliteete-nüansse. Selletõttu on nii mõnigi kullisilm, elevandikõrv või ihaldatud kongusnina inimpeas lõuendil täiesti õigustatud. Liiatigi valab iga kunstnik vältimatult omajagu oma hinge kõverdusi-keerdkäike maalisse. See veelgi enam eemaldab portreed fotost. Pole siis ime, kui sageli ei tunta äragi inimest (peamiselt maalitav isik ise), keda portree tahab kujutada. Moodsa portreemaalingu kohta öeldagu lisaks eelnevale seda, et tihtipeale lisatakse lõuendile seltsiks näole loodust-loomi, asju-esemeid ja teisi inimesi, et selle läbi reljeefsemalt-rõhutatult välja tuua kujutatava isiku isiksuse essentsi, huvisid, pürgimusi, tõekspidamisi jne. Alljärgnevad seitse portreed eestlastest Lõuna-Ameerika eri maadel langevad enam-vähem viimasesse kategooriasse. S.t. nende seitsme senori ning senora-senorita ja nende ridade kirjutaja hingedega tuleb kaasa tubli annus teisi inimesi, sündmusi, kõnelusi, loodust ja loomi. Kuna nendel portreedel puuduvad lõuendid, siis loomulikult saab kirimaalingute pealkirjaks “Lõuendita portreid Lõuna-Ameerikast”. Lõpuks olgu mainitud, et käesolevatel veergudel esinev nn portreemaalija ei oma pretensioone ei kunstniku ega ka kirjaniku kõlavatele tiitlitele. Pigemini on ta huvitatud reisija, kelle süda tuksub laialipillatud eesti kaasmaalaste ja eriti nende vastu, kelles ta rännakul Lõuna-Ameerika riikidesse leidis muusikalist ning usulist hingesugulust, öeldu kahtlematult sai ka kaalukeeleks maalimisele tulevate isikute valiku tegemisel.

Isikud, kellede nimed ning elukohad on: Olav Roots — Bogota, Ulme Muld — Quito, Karl Laantee — Lima, Brita Hagwall — Chillian. Lemmi-Reet Vilms — Buenos Aires, John Pea — Montevideo, Johannes Palkow — Sao Paulo.